Mets, varemed ja pimedus

   Ma tänan iga päeva, mis näitab, et kraad õues on plussis. Ei, ärge saage valesti aru. Mulle meeldib talv, kogu see jõuluteema, küünlad ja piparkoogid, perega koos olemine ja glögi soojaks tegemine. It's the most wonderful time of the year. Oooo ja see jõulumuusika!!! Jõulude ootus on lahe aeg. Peale jõule on meil kohe ka pulma-aastapäev, siis tuleb juba uus aasta ja siis tuleb minu sünnipäev. Kõik need jäävad kuu aja sisse ja mulle meeldivad nad kõik väga. Mulle meeldib väga genereerida, mida kellegile kinkida, meeldib inimesi üllatada.     Hetkel aga ei taha ma miinuskraade seetõttu, et meie ratastel maja küttesüsteem on tuksis. Oleme seda proovinud parandada aga tuleb vist ikka spetsialistide poole pööduda. Kahjuks aga väga suurt valikut Eestis pole, kuhu seda remonti saata. Nimelt on meie pisikesel majal diiselküttesüsteem Planar. Näeb see välja selline auto aku suurune puhur. Meil puhus see sooja torusse, mis on ühendatud tubadega maja põranda alt. Iga toa põrandas on

0 last. Awww, nii armunud ja tore paar. Kaua te koos olete olnud? Rääkige, kuidas te tutvusite? Mis teil nädalavahetusel plaanis? Läheks välja? Nooo, millal pisipere plaanis? Tahate poega või tütart? Millal pika laua taha saab? 1 laps. No oli ka aeg! Tublid noored. Saitegi hakkama. Tüdruk!! Oli see planeeritud? Meil küll oli. Kuidas sünnitus läks? Said ikka ise hakkama? Kes nime mõtles? Tahtsite poissi või tüdrukut? Mis vanemad arvasid? Kuidas hakkama saate? Imetad ikka jah? Piima jagub? Öösel magada saad? Kelle nägu laps on? Noh, nüüd tuleb mängukaaslane ka teha. On plaanis kohe teine laps saada? Palju lasterahasid saad? Palju vanemahüvitist saad? Last on kuhugi jätta, et välja minna? Tule, ma annan sulle nõu. Mina küll niimoodi ei teeks... Meil omal ajal.... 2 last. No nüüd on mängukaaslane ka olemas! Vat see on pere. Tüdruk? Et nagu kaks tüdrukut nüüd? Nojaaaa... Kes nime pani? On kahega keeruline? Oli sünnitus raskem, kui esimesega? Saad hakkama? Tahad veel lapsi?

   Kokku pakkida? Nagu kolida? Jah, hetkel ma pean vist seda silmas.    Olen elanud Metsal juba aprillist 2017. See aeg pole pikk, ma tean seda aga see aeg on olnud keeruline ja väsitav. Võib-olla vajan ma sellest kõigest puhkust. Viimased 1,5 aastat olen ma elanud peamiselt lastele ja Metsale ja üksinda. Siit lahkumine ei muudaks muidugi seda olukorda, et elan ikka lastele, kuna neid on meil palju ja nad on alles väikesed. Aga saaksin hetke hingata Metsast, kogu sellest virr-varrist selle ümber ja loodetavasti ka üksindusest. Saaksin lasta asjal settida, kuna hetkel on paljud võimalused lahtised. Ootame vastust Elektrilevist ja vastust härralt, kes ehk müüb meile maad, et saaksime elektri endale vedada.    Kogu selle kohaga seonduv on kohe kestnud 3 aastat. Me oleme meeletu töö teinud, meeletult lootnud ja proovinud aga enamjaolt põrkume vastu seina. See laburündis ringi jooksmine, väljapääsude ja võimaluste otsimine on nii väsitav. Kui kaua vastab sulle mõni ametiasutus, kuidas

   Sellises olukorras, nagu oleme meie, teeb iga pisike edusamm meeletult õnnelikuks ja annab lootust juurde.     Osad inimesed ütlevad, et ''no kui asjad ei liigu ja aina ebaõnnestumine ebaõnnestumise otsa, siis vbl punnitate vales kohas. Peaksite minema mujale, kus kõik laabub kergemini ja siis saad aru, et see on õige tee.'' Tegelikult võin ma öelda, et ma vahepeal mõtlesin ka ise seda. Et kui kõik ikka veab meil siin viltu, siis äkki see on vale asi, mida me ajame. Ma küll mõtlesin seda mitmeid kordi aga selle mõtte matsin kiirelt maha...Ei! See pole vale asi! Õiged asjad ei tule alati kergelt ja sa peadki palju pingutama ja näitama, kui väga sa seda ikkagi tahad.    Meie oleme selle kohaga ikka palju jauranud ja aina veab kõik viltu. Küll ei tööta elektroonika, koguaeg on mingid rikked torudega, hetkel ei tööta terve maja küte, elektrit pole ja vahepeal tundub, et ei tulegi.. Aga siin me ikka oleme, ikka unistame(loodan, et ka Veiko) ja ikka proovime leid

   Meie elektrisaaga jätkub, kuna ei anna ma siin nii kergelt alla. Vahel tekib ikka tunne, et ma ajan taga tuult või räägin seinaga. Miks?    Üks plaan, oli meil selline, et ühelt mehelt oleks ostnud 3ha maad. Sinna maa peale oleksime saanud tellida endale ampritasuga elektriliitumise ja sealt krundilt meie koduni on umbes 500m. Selle 500m oleksime me siis sealt kapist elektri endale koju vedanud ja ilusti eluga edasi läinud. Praeguseks olen seda asja uurinud selle härra käest ja ka see härra pidi asja uurima, et kas saab meile selle krundi lõigata ja müüa. Alustasin ma seda teekonda kusagil märtsis või aprillis. Härra viimane kiri oli, et võtku ma ühendust mai lõpus. Tänaseks on käes juba oktoober. Härra ei vasta kirjadele ega midagi. Tundub, et saime oma vastuse ka ilma kirjaliku vastuseta.    Teise väljapääsuna leidsime me ühe tuttava. Kes on Elektrilevis töötanud ja teab, kuidas need asjad käivad ja kelle arvates 60000€ 1km liini eest on röövimine. Hakkasime siis temaga as

   ''Pendeldaja'' on minu abikaasa, kes käib nädala sees Soomes tööl ja reede õhtust kuni pühapäeva õhtuni on kodus pere juures. Ma vahel mõtlen, et mul on isegi väga hästi läinud. Paljude mehed käivad nädalate tagant kodus, osadel ka kuude tagant. Mina aga näen oma meest iga reede ja need 5 päeva üksi üldjuhul lähevad kiirelt.    Kõige parem päev ongi reede!! Hetkel käin ma reedeti mööblit restaureerimas ja natukene peale koolituspäeva lõppu võtan suuna D-terminali poole. Iga jumala reede juba 2,5 aastat olen ma sadamas oma mehel vastas. Võib arvata, et ''ohh, küll on tüütu'' aga seda see pole. See on lõpp 5'le päevale ootusele ja igatsusele, ning ärevus järgneva 48 tunni ees.     Meie suhtele ei ole kaugus hullult mõjunud. Mina olen tugev ja Veiko on tubli. Me räägime meeletult messengeris aga me helistame üldjuhul harva. Mina helistan Veikole siis, kui pean pimedasse genekat kinni panema minema. Tema helistab mulle siis, kui raamatupidajal

   Meie lugu sai alguse 2011 juulis, kui kohtusime juhuslikult Amme Rockil. Tema oli Tartu poiss ja mina olin Harjumaa tüdruk. Tema oli just Soomes tööd alustanud, mina olin just keskkooli lõpetanud. Meie armastus ongi see, mida näed filmides. Mis on algusest peale nii uskumatu, liigub nii kiirelt ja õiget teed pidi ja ka aastaid hiljem on kõik nagu tol õhtul. Mina usun armastusse esimesest silmapilgust, sest olen seda kogenud ja just sel 2011 juuli õhtul Vasulas.   Mina läksin sinna koos oma parima sõbranna Mareti ja tema tollase peikaga. Kust see mõte tuli, seda ei teagi täpselt. Mina ja Maret sellist muusikat igatahes ei kuulanud aga võib-olla läksime me sinna siis Onu Bellat kuulama...Igatahes kohal me seal olime ja ürituse jooksul leidsime uusi tuttavaid. Olid ühed külapoisid, kes seal ratastega sõitsid ja niisama lobisesid meiega, sellised 14-17-aastased. Õhtu edenedes istusime ja nautisime kontserti, kui ühtäkki istus minu kõrvale üks noormees. Mul olid jalas mingid suveking

   2017 jaanuaris, kui meil oli plaan alles siia see ratastel majake osta ja siia elama asuda, olid plaanid suured. Muidugi ei olnud plaanides seda, et ma siia üksi tulen ja üksi olen aga täna kõik see just nii ongi. Ja seda kõike juba 2017 aprillist....Kuidas ja kui hästi ma selle kõigega hakkama saan, sellest ma kohe räägin.   Nagu te teate, siis maja on metsas ja elektrit pole, ka kaevuvesi pole joodav aga seda ma veel testimisse saatnud pole. Kaev on meil väga madal ja vast täielik porilombivesi jookseb kraanist. Aga selle veega kannatab pesta lapsi, iseennast ja nõusid. Kraanivett ei kasutata ei söögitegemiseks ega joogiks, ka koeral mitte. Oma vee saame me lähedalasuvast allikast, see veetoomine on ka paras mässamine. Esiteks kogud kokku kõik 5- ja 7-liitrised pudelid, siis paned need autosse ja sõidad allikale. Vead pudelid metsa, tangid need täis, tassid tagasi autosse ja kodus autost esikusse, kuni siis järjest sealt pudelid kasutusse lähevad. Ühel päeval tahaks saada ikk

   Palkmaja oli see, mille pärast Metsa endine omanik selle koha müüki pani. Ta lootis, et just seda maja annab taastada ja see oli ka meie esimene plaan, mille poole me püüdlesime kogu hingest. Kusagil aastake saime siin toimetatud ja parandatud seda maja, kui tuli endale ikkagi aru anda, et maja on liiga kehvas seisus.    Palkmaja oli ilma akendeta seisnud juba pikka, pikka aega ja kogu see vesi oli palkidega oma töö teinud. Meie sinisilmsed lootsime, et ''äkki ikka annab'' aga ei andnud. Ei, tegelikult....oleks ikka andnud aga mis raha eest. Palkmaja palkide ja sarikate jne jne asendamine oleks maksma läinud kusagil 20-30 tuhat. Asja tegi kalliks see, et samal ajal, kui palke vahetad alt, peavad sul olema tungrauad, mis hoiavad umbes 30 tonnist raskust üleval ja kogu see töö oleks olnud keeruline, pikk ja ise poleks me sellega hakkama saanud.    Raske südamega ja purustatud lootusega maja taastada, panime me selle 29.09.2016 osta.ee'sse müüki. Miks

   Unistada tohib ja unistama PEAB! Ei tohi naerda selle üle, kui keegi räägib sulle oma hiiglaslikust unistusest ja see kõlab sulle nii ebareaalsena, et ajab sind lausa naerma. Ära naera või kui on tõesti vaja, siis naera omaette kusagil. Maailmas on nii palju näiteid, kuidas on teoks saanud uskumatud unistused. Aga sellega on ka aga.... Aga seisneb selles, et tuleb unistada, selleks, et unistus saaks täituda. Kui sa ei unista, siis ei saa see ka täituda ju! Mina näiteks 2017. aasta alguses tegin nimekirja soovidest, mis võiks sel aastal täide minna.                                                                              Soov nr.1 Musiga üks äge reis    See soov täitus! Tegime ühe laheda viiepäevase reisi Londonisse. Oiii, see linn on imeline. Londoni valisime seepärast, et mu ema kolis sinna 2017 märtsis ja me siis otsustasime talle külla minna juuli lõpus. Londonis sai palju ringi käidud ja isegi Windsoris käisime ära, kus Meghan ja Harry nüüd abiellusid. London on s