Liivakute 7 aastat
Meie lugu sai alguse 2011 juulis, kui kohtusime juhuslikult Amme Rockil. Tema oli Tartu poiss ja mina olin Harjumaa tüdruk. Tema oli just Soomes tööd alustanud, mina olin just keskkooli lõpetanud. Meie armastus ongi see, mida näed filmides. Mis on algusest peale nii uskumatu, liigub nii kiirelt ja õiget teed pidi ja ka aastaid hiljem on kõik nagu tol õhtul. Mina usun armastusse esimesest silmapilgust, sest olen seda kogenud ja just sel 2011 juuli õhtul Vasulas.
Mina läksin sinna koos oma parima sõbranna Mareti ja tema tollase peikaga. Kust see mõte tuli, seda ei teagi täpselt. Mina ja Maret sellist muusikat igatahes ei kuulanud aga võib-olla läksime me sinna siis Onu Bellat kuulama...Igatahes kohal me seal olime ja ürituse jooksul leidsime uusi tuttavaid. Olid ühed külapoisid, kes seal ratastega sõitsid ja niisama lobisesid meiega, sellised 14-17-aastased. Õhtu edenedes istusime ja nautisime kontserti, kui ühtäkki istus minu kõrvale üks noormees. Mul olid jalas mingid suvekingad ja tema mõtles, et miks mitte proovida, kas ma kõdi kardan. Selle peale sai muidugi Maret natuke kurjaks ja hakkas noormeest eemale ajama, et ''kas nii ikka kõlbab ja mida sa endast arvad jne.'' Mina muigasin ja kuna noormees oli ju kena, siis miks teda minema peletada...
Õhtu edenedes sai palju lobisetud ja noormehe sõpradega kohtutud ja vast ka siidrit joodud. Ühel hetkel hakkasime peoplatsilt ära liikuma, wc'd otsima. Mina, Maret ja ka äsja kohatud noormees Veiko. Veikol aga tulid sõbrad teepeal vastu ja ta jäi nendega lobisema. Me liikusime edasi, kuna asi kiskus kriitiliseks. Saime siis käidud, kui ikka Veiko lobises sõpradega keset teed. Meid leidsid taaskord üles ennem kohatud külapoisid, kes liikusid Vasulas ringi ratastel. Kuna mina vast olin liiga arg, et minna just kohatud noormeest tema sõprade juurest ära tirima, siis saatsin ma seda tegema ühe külapoisi. Ütlesin talle, et ta tooks mulle selle oranžis pusas noormehe numbri. Ja juba ta sõitis sinna kamba poole......Ta jõudis nendeni. Pikka juttu sealt ei tulnud. Veiko ütles poisile, et ''hüppa lenksule, ma sõidan''. Ja ta sõitis minu juurde. Ei andnud oma numbrit, vaid tuli ise.
Nii me kohtusime. Peale seda hakkasin ma tihti käima Tartus Mareti juures ja siis sõitsin ööst-hommikuni oma tulevase abikaasaga mööda maanteid ja lobisesime. Meie tutvumisprotsess oli päris pikk. Ei olnud sellist asja, et kohe valgud kaela ja ronid voodisse. Rääkisime ja arutasime maast ja ilmast. Kuulasime muusikat, käisime järvede/jõgede ääres ja jalutasime Tartus. Veiko käis mul külas ka Tallinnas ja tutvusime pealinnaga, elasin tol hetkel Väike-Ameerika tänaval.
Ühel hetkel, 2012 alguses juba, tuli aga paanika. Ma ootan last. Veiko oli chill ja ütles, et ''armastab mind ja kõik saab korda''. Aga tema nõudmine oli, et kolin Soome. Tol hetkel aga kolisin hoopis isa juurde, kuni leidsime korteri Salme tänaval Tallinnas, kuhu hakkasime oma kodu rajama. Tegime remonti ja ostsime beebile asju. Salmest sõitsime ka sünnitusmajja, oma esimesele lapsele järele. Veiko proovis Eestis tööl käia mõnda aega ja oli sunnitud ikkagi komandeeringutes olema ja palk oli pisike. Seetõttu läks ta Soome tööle tagasi. Beebiga kahekesi ma seal elasin, kuni Merit(meie esimene laps) sai 9-kuuseks. Siis kolisime issi juurde Soome, olime Salme üürikorteris elanud 10 kuud.
2012 aastal Salme korteri diivanil ma ütlesin Veikole, et abiellume!!! Ja seda me ka tegime 2012 29.detsembril. Pulmapidu polnud suur. Vanemad, vanavanemad, vanavanavanemad, õed-vennad. Registreerimine Tartus ja väike õhtusöök Eivere mõisas. Meie jäime mõisa ka ööbima, teised läksid koju. Me valisime Eivere seetõttu, et kuna meie pere üks pool on Tartu poolt ja teine Harjumaa poolt, siis see jäi täpselt kahe keskele. Lisaks on Eiveres ka imeilus mõis. Meie väiksed pulmad olid ilusad ja tähendusrikkad. Kunagi on plaan ka kirikus asi paika panna, kuid seda veel ei tea, millal. Ehk seekord tuleb ettepanek mehe poolt!
2013 mais kolisime Soome. Leidsime endale pisikese korteri, kuhu jäime paikseks umbes aastaks. Siis kolisime Soomes ridaelamusse, kuna saime teise lapse(Marta). Soomes elades oli tore pereelu. Mees käis tööl, naine lastega kodune, õhtul koos õhtusöögid ja ühised nädalavahetused. Tagasi vaadates oli ja ka on mul kergem mehega koos lapsi kasvatada, kui üksi.
2015 lõpus ostsime Metsa endale. See oli lihtsalt odav, ideaalne asukoht ja ilusad majad peal. Siis aga hakkas minul vist kihelema Eestisse. Ma ei teagi, miks... Kas asi oli selles, et Merit oli juba sellises eas, et võiks lasteaeda minna või oli mu lootus see, et maja ehitus ja Metsa korrastamine kulgeb siis kiiremini, kui elan Eestis. Ma ei teagi, kas 2016 alguses tegin ma vea, et otsustasin tulla tagasi Eestisse ja kasvatada lapsi enamjaolt üksi. Jah, meil oli Soomes tore elu ja isegi paar sõpra aga midagi tõmbas koju. Ja muidugi peab mainima seda, et 2016 alguses ootasime me juba oma kolmandat last(Mati). Ehk siis otsustasin kolida Eestisse kolme lapsega.
Ja ma kolisin. Kolisin Kloogale, Sinilille tänavale. Oma kahe lapse ja kõhubeebiga. Üürimajja...Hiljem aga kahetsesin seda. Mitte kolimist, vaid just selle maja valikut. See maja oli väljast kena aga seest hallitas. Talvel oli majas meeletult külm ja ma kütsin maja vahetpidamata. See sai kiirelt selgeks, et sinna majja ma oma beebiga tulla ei saa. Merit käis juba Klooga lasteaias ja mul tuli leida uus elukoht, mis pole kaugel aga samas oleks korralik. Seal majas elasin viis kuud.
Edasi kolisime Keilasse, Allika tänavale. Seekord kolis meiega ühte korterisse ka minu ema. Keilasse kolisime augustis 2016. Ja kui ma beebi kätte sain ja esimest korda turvahälliga viiendale korrusele pidin minema, ma olin juba rahulolematu. Ja asi läks hullemaks....laps turvahällis raskemaks, poekotid lisaks, lisaks ka 2- ja 4-aastane, kes tihti virisesid juba teisel korrusel. Mis elu see selline on. Korteris lastega. Lapsed tahavad joosta ja lärmata. Kuidas sa lased 2- ja 4-aastase mänguväljakule ja hoiad silma peal viiendalt korruselt!? Lähed lastega õue kaasa! Jah, loogiline aga ma olen natuke mugavam emme ja ei viitsi viiendalt korruselt mänguväljakule ronida paarikuuse beebi ja kahe väikelapsega.
Okey, sai seal elatud ja proovitud seda korterielu. 2017 alguses aga hakkas mõte mõlkuma, et ''mis oleks, kui koliks Metsa?''. Ja mõtteks see ei jäänud. Muidugi pidi ka Veiko meiega kolima ja blablabla(eelmise postituse teema). Ema läks Londonisse minema, mees ei tulnudki koju ja siin ma taaskord olen. Seekord kolme lapsega.....
See põhimõtteliselt on meie pere ajalugu.
26 ja 31 aastat vanad
7 aastat tutvust
5,5 aastat abielu
4 rasedust
3 last
6 erinevat elukohta
3 reisi kahekesi
Kommentaarid
Postita kommentaar