Tee üksilduseni........

   2017 jaanuaris, kui meil oli plaan alles siia see ratastel majake osta ja siia elama asuda, olid plaanid suured. Muidugi ei olnud plaanides seda, et ma siia üksi tulen ja üksi olen aga täna kõik see just nii ongi. Ja seda kõike juba 2017 aprillist....Kuidas ja kui hästi ma selle kõigega hakkama saan, sellest ma kohe räägin.

  Nagu te teate, siis maja on metsas ja elektrit pole, ka kaevuvesi pole joodav aga seda ma veel testimisse saatnud pole. Kaev on meil väga madal ja vast täielik porilombivesi jookseb kraanist. Aga selle veega kannatab pesta lapsi, iseennast ja nõusid. Kraanivett ei kasutata ei söögitegemiseks ega joogiks, ka koeral mitte. Oma vee saame me lähedalasuvast allikast, see veetoomine on ka paras mässamine. Esiteks kogud kokku kõik 5- ja 7-liitrised pudelid, siis paned need autosse ja sõidad allikale. Vead pudelid metsa, tangid need täis, tassid tagasi autosse ja kodus autost esikusse, kuni siis järjest sealt pudelid kasutusse lähevad. Ühel päeval tahaks saada ikka kaevud korda ja korraliku vee kraanidesse, kas siia pisikesse majja  või ühte kahest varemest(kui neist majad saavad).

   Elektriga on meil kehvasti. Elame elektrivabas tsoonis. Elektripostid meid tervitavad aga liinid viidi juba aastakümneid tagasi metalli kokkuostu. Elektrit toodavad meile 2 päikesepaneeli ja generaator ka, kui on pilvine ilm. Enamasti suvel oli generaatorit vaja pesupäevadel, kui pesti nii lapsi, pesu kui ka nõusid. Nüüd aga tundub, et käes on sügis ja päikest jääb aina vähemaks, seetõttu peab generaator rohkem tööd tegema. Minule tähendab see näiteks seda, et kui hommikul on elekter läinud, siis ma lähen kohe õue, panen generaatori tööle, ühendan akulaadija akudele ja ühendan maja generaatoriga. Kui generaator käib, siis on majal elekter ja ka akulaadijal, kes akusid laeb. Generaatoriga on meil nagu tavaline elu, kõike saab teha. Tee endale kohvi, kasuta mikrouuni, tõmba tolmu, pese või kuivata pesu ja tavaliselt ma proovin need asjad ära teha, et ikka võimalikult vähe elektrit raisku läheks. Generaatoriga elektri tootmine on väga kallis ja see raha põletamine ajab lausa vihale. Võiksime elada suures ja korralikus üürikorteris selle raha eest, mida generaator põletab aga näed, me või ma olen valinud hoopis sellise elu. Praegu just uurisime uue pakkumise ka ja Elektrilevi tahaks saada sutsuke alla 60000€ selle eest, et elekter meile vedada aga.....meil on ehk veel üks õlekõrs. Hoidke pöialt!! Kui kõik läheb hästi, siis ma jagan teiega seda võimalust ja ehk on ka teistel tulevikus see abiks.

   Metsa krunt on kõige rohkem aegade jooksul saanud tööd ja hoolt. Oleme ikka meeletu prügimäe ära likvideerinud, kuna ümberkaudsetel oli komme prügi igale poole mujale viia, kui prügikasti. Metsad on siin täis prahti, nii ehitusjäätmeid, külmkappe kui ka tavalist olmeprügi. See on kurb aga see pole minevik, see on siin olevik, kuna kotte ikka tekib tee servadesse ja metsaradadele. Ka meie ostetud talukohta oli kasutatud prügilana. Prügi oli visatud nii majja sisse, kui ka igale poole maha. Aeg on oma töö teinud ja palju prügi on juba maa sisse kasvanud, seetõttu on alati meil inetuid üllatusi, kui kusagil kaevame või maad sirgeks ajame. Metsa krundilt on meeletult võsa likvideeritud, mõned puud maha võetud, õunapuid noorendatud, ploomipuid ja mustsõstraid istutatud, kände välja juuritud ja hoovi osade kaupa sirgeks aetud aga tundub, et meie töö selle krundi ja hooviga alles on algamas. Kodus olles ma siin ikka vahel trimmerdan, nokitsen kasvuhoones, korjan marju/seeni, mängin valvuriga või lastega aga ega naisterahvas väga palju üksi teha jaksa, kuigi sooviksin.

   Kolme lapsega sellistes tingimustes elada, nagu ma teen, on kindlasti segane ja jabur. Ma tean seda ise ka. Aga kui sa ikkagi ei taha seda laenu endale kaela või elada ämma-äiaga koos ja tahad olla oma elu peremees, siis on see ju õige variant. Minna ja tulla siis kui tahad. Kui on siiber, siis saad taganeda, minna minema ja jätta kõik stopile või kellegile teisele. Muidugi see pisike majake ajab närvi ja aina lööd end kuhugi nurga vastu ära, lapsed ei suuda oma niigi väikest tuba korras hoida või hoopis köögis süüa tehes ei mahu asjad tööpinnale ära. See on ärritav aga samas, kas 80m2 üürikorteris oleks parem!? Ei usu, sest ka see etapp meil läbitud enne Metsa kolimist ja ka üürimajas elasime aastake enne Metsa kolimist.

   Ja kodus on ikka hea tunne, eriti meeldis mulle eelmise aasta sügis ja talv. Tuli kaminas, õues pime, puud kohisevad, tuul ulub ja sa oled üksi, lapsed juba magavad. Veidi selline kõhe kaldkriips hubane tunne, hubane kogu see silmaga nähtav aga kõhedus natuke nagu selja taga oleva akna taga, sest sa oled ju ainuke täiskasvanu seal metsa sees ja tulgu mis tuleb, sina pead hakkama saama. Olen korduvalt näiteks käinud küttesüsteemi paaki tankimas või generaatorit kinni panemas kottpimedal sügis-talve õhtul ja pean tunnistama, et ma alati helistan kas emale või mehele, kuna ma ei taha üksi väljas olla. Eks ühest küljest on pimedus veidi kõhe ja teisalt on mul siin hoovis ju köhatatud, metsast välja jalutatud, vilistatud metsas, koera närvi aetud, piltidele jäädud jne jne. Et päris üksi ei tunne ma end siin tegelikult kunagi...

   Jaanuaris 2017 käisime astroloogi juures. Uurisime, mis variandid on ja kuidas. Arutasime seal paljusid variante: Soomes elamine, ämma-äia juures elamine, kuhugi uus koht osta ja kolida perega või ratastel majaga Metsa. Jäi siis see viimane variant, mille üle ka mees väga elevil oli. Eks algne plaan oli ikkagi koos ju olla, miks läks kõik teisiti ja ma juba 1,5 aastat metsas olen, seda ma ei tea. Kuulasin just üle tolle jaanuari seansi salvestust ja  seal oli selline lause nagu :" Grete, üksi metsa kolides võid sa end väga üksikuna tunda!". Tookord arvasin, et ta räägib seda Lõuna-Eesti kohta, et kui sinna tahaks kolida perega mõnda tallu, et seal pole tõesti mul kedagi tuttavat. Aga ei, täna ma tean, et tähed näitasid meie seda otsust, mille otsas istume nüüd.

   2017 aastal hakkasid siin mingid trallid pihta. Ma isegi enam ei mäleta, mis järjekorras kõik käis. Olematud inimesed jäid piltidele, metsas vilistati, metsast jalutati välja, köhiti võsas, küünlad sulasid peale Meie Isa palvet, koera aeti närvi jne jne. Igatahes paari kuuga olin ma aetud nii nurka, et otsisin abi. Abi tuli kirikust ja Jumalalt. Kutsusin siia usklikud, kes vaatasid koha üle ja õnnistasid seda maad, mind, lapsi ja maja. Sealt edasi hakkas minus pead tõstma huvi, huvi kristluse vastu. Esimese asjana hakkasin koos lastega käima Alfa kursusel. See oli päris informeeriv ja tore, lapsed mängisid ja mina olin tunnis. Olen 14-aastasena leeris käinud ja ka ristitud aga kogu see usuteema jäi kuidagi tahaplaanile. Tookord mindi vist rohkem kambavaimuga kaasa. Alfas käidud....Ma tundsin end tõesti võitmatuna ja keegi ei saagi mulle halba teha, isegi kui siin köhib või lollitab. Tol hetkel sain ma oma hirmudest üle, tundsin, et pole üksi enam ja käisin pea püsti hoovis, ei olnud valvel iga praksatuse peale.

   Naljakas on see, et mul oli rahu südames ja kõik nagu okey. Aga ühel õhtul istusin pimedas elutoas diivanil ja oli telefonis, kui järsku tuli oma toast nuttes Marta. Marta rääkis, et nägi unes vanameest ja see vanamees olevat kurb. Seda ei osanud ta öelda, miks. Kas too õhtu lõi mul jälle jalad alt, et keegi ei taha meid ikkagi rahule päriselt jätta...sest vanameest on ju ka pildil kohatud..........

   Nüüd aga käib mingi võitlus minu sees ja ma tunnen, et see on karmim, kui varem. Üksildus on tagasi, samuti kõhedus, enesehaletsus ja lootusetuse tunne. Ükskõik kui tugev ma ka olla ei üritaks, siis üksildus on see, mis mind maha ei taha jätta. Metsa kolides jäi mu mees ikkagi Soome, ka ema kolis Inglismaale ja siiani pole tagasi tulnud kumbki. Nemad on minu kõige suuremad toed ja neid kumbagi pole. Tunnen end täiesti ebastabiilse ja kõikuvana aga pean olema tugev. Ma ei tea, mida oma eluga peale hakata. Tundub, nagu oleksin täiesti üksi, üksi oma lastega. Keegi ei huvitu väga meie käekäigust, kas või kuidas ma üksi hakkama saan aga vast saan, sest pean. On rahulikke päevi, kus tundub, et kõik on lihtne ja mida ma siin halan aga on päevi, kus ma lihtsalt ei suuda nutmist lõpetada ja magama jäädes vahetad mitu korda patja, kuna kõik küljed on märjad. Minu suurim soov siin elus on see, et mu pere oleks koos. Muud ma ei taha ja see on ainuke asi, mille nimel ma pingutan, ootan ja olen kannatlik. Kas Jumalal on ka sama plaan meie perega, seda näitab aeg. Hetkel ma tõesti tunnen end väga üksikuna ja kuigi mul on imelised lapsed ja suurepärane abikaasa, siis minu elust oleks justkui värvid kadunud. Ma ei tea, kas ma olen ise oma valikutega seda auku endale kaevanud või on see lihtsalt periood elus, mis varsti möödub. Aga ega seda ju enne teada ei saa, kui edasi ei ela.


     Aga ema ütles, et ''Jumal ei anna sulle rohkem, kui sa kanda jõuad!''



 

Kommentaarid

  1. Kas teil on vaja laenu? Siin on võimalus rahalises olukorras olevatele inimestele ja neile, kes soovivad oma elus rahalist tõusu, anname laenu väga mõistliku intressimääraga, anname välja igasuguse laenu võla laenu, ärilaenu, meditsiinilaenu, eluasemelaenu, üliõpilast laenu jne, et aidata rahval finantskriisist. Ettevõtte nimi: PLUTO CREDIT FINANCE HOME. Võta meiega ühendust juba täna
    Rahalise abi e-post: plutocreditfinancier@gmail.com
    Mida: +18474539904

    VastaKustuta
  2. ma olen täna nii põnevil. Olen näinud kommentaare inimestelt, kes olid juba LAPO M-F-lt laenu saanud, nii et otsustasin taotluse esitada populaarsete soovituste põhjal ja alles mõni tund tagasi kinnitasin oma kontol kogusummat 10 500 eurot. See on tõesti suurepärane uudis ja soovitan kõigil, kes vajavad tõelist laenu, taotleda oma e -posti teel: lapofunding960@gmail.com
    Whatsapp +447883183014

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ratastel talu

Mu koduke on ratastel....

Kui lihtne on mul oma elu kokku pakkida?