Mets, varemed ja pimedus

0 last. Awww, nii armunud ja tore paar. Kaua te koos olete olnud? Rääkige, kuidas te tutvusite? Mis teil nädalavahetusel plaanis? Läheks välja? Nooo, millal pisipere plaanis? Tahate poega või tütart? Millal pika laua taha saab? 1 laps. No oli ka aeg! Tublid noored. Saitegi hakkama. Tüdruk!! Oli see planeeritud? Meil küll oli. Kuidas sünnitus läks? Said ikka ise hakkama? Kes nime mõtles? Tahtsite poissi või tüdrukut? Mis vanemad arvasid? Kuidas hakkama saate? Imetad ikka jah? Piima jagub? Öösel magada saad? Kelle nägu laps on? Noh, nüüd tuleb mängukaaslane ka teha. On plaanis kohe teine laps saada? Palju lasterahasid saad? Palju vanemahüvitist saad? Last on kuhugi jätta, et välja minna? Tule, ma annan sulle nõu. Mina küll niimoodi ei teeks... Meil omal ajal.... 2 last. No nüüd on mängukaaslane ka olemas! Vat see on pere. Tüdruk? Et nagu kaks tüdrukut nüüd? Nojaaaa... Kes nime pani? On kahega keeruline? Oli sünnitus raskem, kui esimesega? Saad hakkama? Tahad veel lapsi?

   Kokku pakkida? Nagu kolida? Jah, hetkel ma pean vist seda silmas.    Olen elanud Metsal juba aprillist 2017. See aeg pole pikk, ma tean seda aga see aeg on olnud keeruline ja väsitav. Võib-olla vajan ma sellest kõigest puhkust. Viimased 1,5 aastat olen ma elanud peamiselt lastele ja Metsale ja üksinda. Siit lahkumine ei muudaks muidugi seda olukorda, et elan ikka lastele, kuna neid on meil palju ja nad on alles väikesed. Aga saaksin hetke hingata Metsast, kogu sellest virr-varrist selle ümber ja loodetavasti ka üksindusest. Saaksin lasta asjal settida, kuna hetkel on paljud võimalused lahtised. Ootame vastust Elektrilevist ja vastust härralt, kes ehk müüb meile maad, et saaksime elektri endale vedada.    Kogu selle kohaga seonduv on kohe kestnud 3 aastat. Me oleme meeletu töö teinud, meeletult lootnud ja proovinud aga enamjaolt põrkume vastu seina. See laburündis ringi jooksmine, väljapääsude ja võimaluste otsimine on nii väsitav. Kui kaua vastab sulle mõni ametiasutus, kuidas

   Sellises olukorras, nagu oleme meie, teeb iga pisike edusamm meeletult õnnelikuks ja annab lootust juurde.     Osad inimesed ütlevad, et ''no kui asjad ei liigu ja aina ebaõnnestumine ebaõnnestumise otsa, siis vbl punnitate vales kohas. Peaksite minema mujale, kus kõik laabub kergemini ja siis saad aru, et see on õige tee.'' Tegelikult võin ma öelda, et ma vahepeal mõtlesin ka ise seda. Et kui kõik ikka veab meil siin viltu, siis äkki see on vale asi, mida me ajame. Ma küll mõtlesin seda mitmeid kordi aga selle mõtte matsin kiirelt maha...Ei! See pole vale asi! Õiged asjad ei tule alati kergelt ja sa peadki palju pingutama ja näitama, kui väga sa seda ikkagi tahad.    Meie oleme selle kohaga ikka palju jauranud ja aina veab kõik viltu. Küll ei tööta elektroonika, koguaeg on mingid rikked torudega, hetkel ei tööta terve maja küte, elektrit pole ja vahepeal tundub, et ei tulegi.. Aga siin me ikka oleme, ikka unistame(loodan, et ka Veiko) ja ikka proovime leid

   Meie elektrisaaga jätkub, kuna ei anna ma siin nii kergelt alla. Vahel tekib ikka tunne, et ma ajan taga tuult või räägin seinaga. Miks?    Üks plaan, oli meil selline, et ühelt mehelt oleks ostnud 3ha maad. Sinna maa peale oleksime saanud tellida endale ampritasuga elektriliitumise ja sealt krundilt meie koduni on umbes 500m. Selle 500m oleksime me siis sealt kapist elektri endale koju vedanud ja ilusti eluga edasi läinud. Praeguseks olen seda asja uurinud selle härra käest ja ka see härra pidi asja uurima, et kas saab meile selle krundi lõigata ja müüa. Alustasin ma seda teekonda kusagil märtsis või aprillis. Härra viimane kiri oli, et võtku ma ühendust mai lõpus. Tänaseks on käes juba oktoober. Härra ei vasta kirjadele ega midagi. Tundub, et saime oma vastuse ka ilma kirjaliku vastuseta.    Teise väljapääsuna leidsime me ühe tuttava. Kes on Elektrilevis töötanud ja teab, kuidas need asjad käivad ja kelle arvates 60000€ 1km liini eest on röövimine. Hakkasime siis temaga as

   ''Pendeldaja'' on minu abikaasa, kes käib nädala sees Soomes tööl ja reede õhtust kuni pühapäeva õhtuni on kodus pere juures. Ma vahel mõtlen, et mul on isegi väga hästi läinud. Paljude mehed käivad nädalate tagant kodus, osadel ka kuude tagant. Mina aga näen oma meest iga reede ja need 5 päeva üksi üldjuhul lähevad kiirelt.    Kõige parem päev ongi reede!! Hetkel käin ma reedeti mööblit restaureerimas ja natukene peale koolituspäeva lõppu võtan suuna D-terminali poole. Iga jumala reede juba 2,5 aastat olen ma sadamas oma mehel vastas. Võib arvata, et ''ohh, küll on tüütu'' aga seda see pole. See on lõpp 5'le päevale ootusele ja igatsusele, ning ärevus järgneva 48 tunni ees.     Meie suhtele ei ole kaugus hullult mõjunud. Mina olen tugev ja Veiko on tubli. Me räägime meeletult messengeris aga me helistame üldjuhul harva. Mina helistan Veikole siis, kui pean pimedasse genekat kinni panema minema. Tema helistab mulle siis, kui raamatupidajal