Mis tunne on olla pendeldaja naine?

   ''Pendeldaja'' on minu abikaasa, kes käib nädala sees Soomes tööl ja reede õhtust kuni pühapäeva õhtuni on kodus pere juures. Ma vahel mõtlen, et mul on isegi väga hästi läinud. Paljude mehed käivad nädalate tagant kodus, osadel ka kuude tagant. Mina aga näen oma meest iga reede ja need 5 päeva üksi üldjuhul lähevad kiirelt.

   Kõige parem päev ongi reede!! Hetkel käin ma reedeti mööblit restaureerimas ja natukene peale koolituspäeva lõppu võtan suuna D-terminali poole. Iga jumala reede juba 2,5 aastat olen ma sadamas oma mehel vastas. Võib arvata, et ''ohh, küll on tüütu'' aga seda see pole. See on lõpp 5'le päevale ootusele ja igatsusele, ning ärevus järgneva 48 tunni ees. 

   Meie suhtele ei ole kaugus hullult mõjunud. Mina olen tugev ja Veiko on tubli. Me räägime meeletult messengeris aga me helistame üldjuhul harva. Mina helistan Veikole siis, kui pean pimedasse genekat kinni panema minema. Tema helistab mulle siis, kui raamatupidajalt on uudiseid või midagi pean kiirelt korda ajama. Messengeris käib jutt aga 18/5. Meil pole iial teemadest puudu ja meil on alati uusi plaane, mida arutada. Meil on siiamaani mõte, et see kõik on ajutine. Aga see ajutine kestab 2011-2013 ja 2016-counting....

                                                               (nonäed, mida avastasin. D-terminal jälle meie vahel)

   Kunagi sai mõnda aega elatud ka Soomes. Siis oli pere koos, kõik oli tore. Ühel hetkel aga tekkis tunne, et suurem laps vajab lasteaeda/sõpru ja ma tulin lastega Eestisse. Peale Eestisse kolimist hakkas pihta pendeldamine, Veiko töötas Soomes aga kodu oli Eestis. Kõige rohkem me igatsemegi seda tavalist pereelu, mis on enamjaolt kõigil. Seda rutiini hommikusöök/lastaed/töö/õhtusöök/telekas. Midagi sellist. Tavaline ja lihtne, samas meie jaoks nii kauge ja kättesaamatu.

   Nädalavahetusel on meil alati väga tore ja mõnus, täpselt see tavaline pereelu. Enamjaolt toimetame koos taluhoovil või käime kambaga kusagil ujumas, mängimas, kinos. Vaadates missugune on Veiko lastega, siis paremat isa annab otsida. Ta on hooliv, armastav, koguaeg lastele olemas ja leiab nende jaoks aega kõigi oma toimetuste kõrvalt. Teeb meile pannkooke pühapäeviti ja annab ka mulle aega lihtsalt puhata ja olla. Kui ta kodus pole, siis tegeleb ta tööga ja lapsed enamjaolt ei räägi isaga 5 päeva järjest. Seepärast ka lapsed vast usaldavad oma tähtsaid teemasid rohkem minule ja tihtipeale on neil reedeks meelest läinud ka kõik nädala kõrghetked, mida oleks isaga jagada tahtnud.

   Tänu sellele, et meil on seda aega nii vähe ja veedame selle kahekesi koos lastega, on meil kadunud ka suur osa sõpru. Ei jõua me kuhugi külla, ei sõpradele ega sugulastele. Ühel hetkel hakkas ka kutseid vähemaks jääma, me ju nagunii ei jõudnud kuhugi. Veiko helistab oma sõpradega ikka aga perekonniti on meil vaid üks sõber, kellega käime tihedalt läbi. Mina olen küll Eestis aga sõbrannad on samuti kadunud. Ei teagi, kas seda mõjutas laste saamine enne teisi või mõned aastad Soomes elamist. Korra aastas, oma sünnipäeval, kutsun ma ikka sõbrannad kokku aga see on ka juba rohkem nagu klounaad. Kes ei tule aastaid kohale, kes tuleb kohale aga õnnegi ei soovi, kes lihtsalt muretseb, et oma taskust midagi maksma ei peaks, kuna mul ju mees käib Soomes tööl.

  Eks selle pendeldamisega on see ka, et mida kauem sa seda elu elad, seda rohkem ära harjud. Sa soovid, et pere oleks koos aga samas oleks Eestis kohe palk 6x väikem. Jällegi ei taha ka perega end jäädavalt Soomega siduda, kuna see pole päris see helesinine unistus, millest räägitakse. Mida siis üldse teha? Naljakas jah... 

Variant 1.

Mees tuleb koju ja otsib endale töö. Mina olen hetkel lastega kodune ja mina peret aidata väga rahaliselt ei saaks. Kolime siis kuhugi, kas ämma juurde või Ämarisse korterisse ja hakkame vaikselt Eestis kuhugi rühkima ja proovima jõuda.

Variant 2.

Kõik läheb samamoodi edasi nagu praegu. Mees seal, naine siin. Samas elukohta peame me olude sunnil vahetama hakkama nii ehk naa. Kas siis naine koliks Ämarisse lastega? Koera annan isale? Või maksame edasi seda hiiglaslikku kütusearvet ja elame oma pisikeses majakeses romantiliselt edasi aga edasi samas kuidagi ei liigugi, kuna enamus raha paneme otseses mõttes põlema aianurgas.

Variant 3.

Pere läheb Soome. Vähemalt mõneks ajaks, kuni on finantsi, et ajada endale jalad alla. Et rahastada maja ostu või ehitust, kuna laenu me ikka veel ei taha. Või peaks hoopis hakkama Eestis bisnessi ajama aga ka see nõuab raha. Pere oleks seal koos aga päeval olen ikka üksi oma lastekarjaga.

   Vat ei tea. Hetkel läheme elukesega vaikselt edasi. Kes tööl, kes lastega. Kes tööl, kes koolitusel. Kes Helsingis, kes Kloogal. Kes Lidl'is, kes Selveris. Kes sööb võiksi õhtusöögiks juba aastaid, kes teeb endale ja lastele õhtusöögi aga arvestada ei oska ja ikka jääb mehe jagu üle, mille heal juhul koer ära sööb.

   D-terminal.....ohhhh kui palju on meie pere pisaraid seal. Mul on veel selgelt meeles, kuidas pisikene Mati sai aru, et issi ära läheb ja kuidas lihtsalt hakkas nutma väike beebi, kellest sa arvasid, et ta nagunii aru ei saa. Olen ka ise nutnud terve tee sadamast Kloogale. Kui palju sõnu ''igatsen'' on lendu lastud aastate jooksul. Kui palju on oodatud ja loodetud aga ikka ei suuda sellest keerisest väljapääsu leida.

   Aga see tuleb, lihtsalt tuleb hakata lahti laskma asjadest ja vaadata, mis siis saama hakkab. Hetkel näiteks hakkasime me kogu oma maist vara maha müüma. Auto, traktor, tööriistad, kogu jura hoovist, garaažist, toast....Ja seda manti on nii palju. Hetkel me ei müü oma ratastel maja ja Metsast, kuid ma ei välista nende müüki tulevikus. See kõik oleneb, palju ma jaksan selle elektriga jaurata veel ja kas mõni muu koht paneb südame põksuma nagu see siin. Ja kes teab, ehk järgmise postituse kirjutan juba lahe tagant.