Nii vaikseks Metsa'l jäänud....

   Vahepeal on palju aega mööda läinud ja palju vett mööda põski alla jooksnud. Pisaraid on valatud nii õnnest, kurbusest, teadmatusest, valust, kui ka väsimusest. Vahepeal oleme saanud neljanda lapse, lapsed lasteaiast ära võtnud, kolinud ja jätnud oma Metsa talu meid ootama.






   2018 suvel jäime ootama oma neljandat last ja nüüd 25.veebruaril ta sündis. Meie Mirt. Neljas, see viimane. Jah, viimane. Rohkem meie perre lapsi ei tule ja selle eest on hoolt kantud, et nii ka läheks. Aga noh, never say never, me ju võime tulevikus äkki lapsendada vms. Nüüd tuleb lapsi harima hakata ja suureks kasvatada. Vanim laps läheb sügisest juba kooli. Ükspäev just vaatasin pilte ja nad kasvavad ikka nii kiiresti. Kui alles ma õpetasin oma vanemat tütart kõndima, siis nüüd ta tuleb mulle juba appi, kui ma 38 nädalat rasedana autoga lumme kinni jään ja pean auto välja kaevama.

                                                  

   Enne beebi sündi võtsime ette ka kolimise. Kuu aega enne tähtaega leidsime endale sobiva maja, kus esialgse lepingu järgi peame elama aastakese, et mitte lepingut rikkuda ja trahvi saada. Nimelt kolisime me 218 kilomeetri kaugusele, teise riiki, kaljude vahele, maasikakasvataja kõrvale mäe otsa. Ja siin me vaikselt harjume oma eluga ja oma uue pereliikmega. Õnneks oleme suht maakohas ja see on hea.


   Enam ma ei ole pendeldaja naine, nüüd oleme terve perega pooleldi pendeldajad, kuna lähedased on kõik Eestis ja siin Soomes oleme vaid meie 6 ja meie koer. Loodus on Soomes imeline, samuti on kaubavaliku ja hindadega ja noh, palka vast pole mõtet mainidagi, selle pärast ju siin ollakse ja käiakse. Ka meie oleme selle pärast siin, et mehe töö on siin ja kuna ma nagunii kodune, siis ma võin siin ka kodune olla.

  Metsa'l oli tore elada, ma ei kurda ja sain kenasti hakkama. Seal küll ei olnud joodavat kraanivett, sooja vett pidi kütma puudega, elektrit liinist ei tulnud ja elu generaatoriga oli hullult kallis aga kallis on ka see koht ja seda siis igas mõttes. Otsus sealt ära kolida tekkis juba sügisel aga me pikalt ei leidnud Soomes elamist endale. Enne beebi sündi hakkas juba tuju langema, et kas üldse leiame midagi aga õnn naeratas kuu aega enne tita tulekut. 

   Nelja lapsega üksinda oleks läinud mul Metsa'l tiba keeruliseks, vist. Samas ma enam pole kindel ka, olles kuu aega Soomes elanud, siis ega siin mul see põli lihtsam pole. Mul on siin küll elekter ja soe vesi aga mul pole samamoodi kedagi abiks, lapsed on mul nüüd hoopis kodused, kuhugi minna pole, kedagi tuttavat pole, 3-4 korda suurem elamine, kohustusi hunnikus rohkem, meest näen õhtuti paaril tunnil. Aga noh.....''pere peab koos olema'', nii nagu ühest suust nad kõik laulsid ja siin ma olen. 

   Metsa jäi meid ootama. Käisimegi just eelmisel nädalavahetusel seal ja tõime veel asju ära. Oiii, see on imeline koht. Oled nagu vanajumala selja taga. Päike paistis, terve mets kajas linnulaulus...Kevad, see imeline aeg, kus kõik ärkab uuesti....Vaatame, mis saama hakkab!


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ratastel talu

Mu koduke on ratastel....

Kui lihtne on mul oma elu kokku pakkida?