Kui lihtne on mul oma elu kokku pakkida?

   Kokku pakkida? Nagu kolida? Jah, hetkel ma pean vist seda silmas.

   Olen elanud Metsal juba aprillist 2017. See aeg pole pikk, ma tean seda aga see aeg on olnud keeruline ja väsitav. Võib-olla vajan ma sellest kõigest puhkust. Viimased 1,5 aastat olen ma elanud peamiselt lastele ja Metsale ja üksinda. Siit lahkumine ei muudaks muidugi seda olukorda, et elan ikka lastele, kuna neid on meil palju ja nad on alles väikesed. Aga saaksin hetke hingata Metsast, kogu sellest virr-varrist selle ümber ja loodetavasti ka üksindusest. Saaksin lasta asjal settida, kuna hetkel on paljud võimalused lahtised. Ootame vastust Elektrilevist ja vastust härralt, kes ehk müüb meile maad, et saaksime elektri endale vedada.

   Kogu selle kohaga seonduv on kohe kestnud 3 aastat. Me oleme meeletu töö teinud, meeletult lootnud ja proovinud aga enamjaolt põrkume vastu seina. See laburündis ringi jooksmine, väljapääsude ja võimaluste otsimine on nii väsitav. Kui kaua vastab sulle mõni ametiasutus, kuidas osad saadavad su kohe uksel tagasi, kui rahakotti puuga pole seljas...Vahel vaadatakse viltu, et ''metsas? ratastel mis asi? 3 lapsega? üksi? ah? elektrit pole? see on ju igal pool''. Ja seda kõike koguaeg seletada on tüütu ja sa hakkad lõpuks ka ise mõtlema, et mida sa teed? Kas tõesti saab ühe koha...ma ei teagi... armastus?....olla nii suur. Ma ei tea, kuidas seda nimetada. See koht, platsina või varemetena on kallis ja sinna ei saa ma midagi parata. 



   Ei taha loobuda ja minna aga võimalik, et peab minema aga veel mitte loobuma. Vaatama asja kõrvalt, ajama asju rahulikult(mis on keeruline, kuna me ei ela lõputult Maal, et oodata aastaid mingi asja järel). Arvan, et elada tulebki kiirelt. Vbl ülehomme ongi kõik? Kui kohe ei saa asju liikuma, siis pole ju mõtet jaurata seal 10 aastat oma elust maha. Mine edasi, tuleb uus ja veel parem. No nii ma mõtlen aga välja ei tule. Ma ei tea, miks see Metsalt edasi liikumine tundub nii õudne ja lootus aina püsib, et ehk ikka saab. No seni ei ole saanud, tuleviku kohta ei oska ma midagi öelda. Unistused on/olid aga mingid tähtsamad asjad väga ei taha liikuda. Kolme aastaga oleme me siin palju teinud küll aga elada inimväärselt pole ikka kusagil.

   Oleme suutnud teha paremaks tee. Meil oli siia tulles selline mülgas põllutee(mitte rohtus põllutee), et isegi maasturid ei tahtnud ilusti läbi tulla. Kirjutasin kunagi ka valla teehooldajale, et ehk mingi raha eest saaks selle tee ära hööveldada aga vastust ei saanud iial. Oleme ka höövlimehe tee otsas kinni püüdnud aga vastuseks saime, et ta sai eile kell 23.30 magama ja kõik. Vald sellele teele suvist hooldust ei tee ja talvel lükatakse ka enamjaolt nõudmise peale lahti. Mis seal ikka siis, Veiko ehitas teehöövli meile, kuna kusagilt nagu abi taaskord ei saanud. Teehöövliga sai meie tee tunduvalt paremaks, on küll ikka suured kraatrid teel aga pinnas on tugev ja pole nii hullult sopane enam. Kui me selle koha ostsime, siis oli meil väike ja madal A4, millega sai siin mitu korda kinni istutud, siis aga hakkasime valima autosid selle krundi järgi, et saaks siin ikka toimetamas käia, tuli Pajero ja Q7.

   Hetkeseis: Q7 müüdud, oleme auto otsingutel ja sõidame Suzuki Grand Vitaraga aga see on imepisike auto või on meil liiga palju lapsi selle auto jaoks, nagu ka 5-kohalise Q7 jaoks.

   Teega seoses on edasiminek olnud ka see, et olen riigilt välja ajanud servituudi meie kasuks ja sellega on notaris käidud. Naljakas on see, et pool teed on ühe härra oma ja pool teed on riigi oma. Niiet selleks, et koju saada, peame me üle teiste maa sõitma. Sellelt härralt saime servituudid kohe, kui talukoha ostsime ja me ei pea talle selle eest midagi maksma. Riigiga läks aga teisiti, asjad venisid natuke pikemalt ja ega sa riigilt midagi tasuta saa!! Ikka maksa! Ja maksa iga aasta. Selle mülka eest maksame me riigile siis 25€ aastas ja nad võivad seda hinda tõsta vastavalt maa hinna tõusule vms. Kui me tahame korraliku tee ehitada, peame me riigile teatama, et me nende tee korda teeme.

Hetkeseis: 500 meetrit riigimaal jooksvat põluteed maksab siis 25 eurot aastas ja on ikka suht mülgas aga parem kui varem!


   Minema on siit krundilt saanud ka vana palkmaja, mida me kahjuks taastada ei saanud aga plaan oli/on selle koopia siia ehitada. Vundament on alles aga kui kõlbulik, et sinna maja peale ehitada, seda me veel ei tea. Selle maja puhul oleme tublid olnud. Esimese aasta me proovisime kõigest väest taastada ja koristasime maja seest, kuna inimesed olid arvanud aastaid, et see on jäätmejaam. Siis saime aru, et maja taastamine on kallim, kui uue ehitamine ja 25 aastat seismine ei ole kuigi hästi mõjunud. Edasi lasime me maja mõõdistada ja tegime planeeritava maja projekti vana maja järgi. Väljast pm 1:1 koopia. Edasi müüsime palkmaja ära, et keegi minema viiks selle palgi siit. Palkmaja lammutamine ja nummerdamine on meeletu töö ja meid on siin enamjaolt kaks + väiksed inimesed.

Hetkeseis: maja projekt on valmis, ehitusluba olemas, raha hetkel pole aga laenu ka ei taha ja noh, kas elektrita ongi sel kõigel jumet?

   Maakivihoone küljes olnud tuhaplokist osa lammutasime me suhteliselt esimese asjana. See kõikus ja üks sein oli kokku kukkunud. Vahelaed kokku vajunud, kuna metallivargad olid talad ära varastanud. Selle osa vundament oli heas korras ja sinna ehitasime me kuu ajaga kiirgaraaži, mis on ajutine juba 2+ aastat. Katuseks on linoleum, mis hakkab vaikselt alla andma ja läbi sadama aga ehk peab natuke veel vastu. Maakivi hoonet oleme seest puhastanud ja müürid on puhtaks saanud. Sel sügisel proovime müürid katte alla saada, et vihm enam rohkem liiga ei teeks. Oleme uurinud maja seinte taastamist ja pakkumised on seal 30000€, et hoone vuukida ja parandada. On tulnud kohale mehi, kes ütlevad, et ''ega ma seda tööd teinud pole aga 12€/h võin laduda küll''. Tegijat on raske leida, kes oskab maakiviga toimetada ja kes teeb ka hea pakkumise.

Hetkeseis: müürid on puhtad ja ootavad katet.

   Krunti oleme me kolme aasta jooksul kõige enam korrastanud. Siin oli ''jäätmejaam'', nii majades sees, kui krundil. Nii hea ju tuua mahajäätud platsile oma kasutuid asju aga ma arvan, et sellega pole ka kaugeltki kõik. Aina tuleb jama maa seest välja ja üllatused on alles ees. Oleme lõkkeplatsi kõrvalt leidnud ka vana mürsu, niiet oleks lõke 10cm nihkunud, siis oleks mürts käinud. Olen leidnud padruneid ''1939'' aastaarvuga ja muud prahti palju välja piiksutanud. Algul löövad silmad särama, et ''kuld!'' aga siis kaevad ja vaatad, et see on hoopis vana metallist uksematt, kus pole enam karvu küljes.

Hetkeseis: nii palju prahti on koristatud ja enam ei tahagi detektoriga siin piiksutada väga, kuna aina tuleb jura maa seest.

   Oleme siin õunapuud noorendanud ja ikka täiega. Kõik vanad õunapuud sai tüügasteks lastud ja sellest on aasta möödas. Tundub, et hakkavad ikka uuesti kasvama ja surnud nad pole. Võsud tulevad ilusti kõigil, osadel kulub lihtsalt natuke rohkem aega taastumiseks. Oleme siia istutanud ka kolm ploomipuud ja need turvasime traadiga, et kitsed/jänesed neid ära ei hävitaks. Olen istutanud ühe iluõunapuu, mille sain emadepäevaks endale ise valida. Olen juba 2 aastat oma kasvuhoones toimetanud ja ühe aasta maasikaid kasvatanud. Istutatud on ka kusagil 40 mustsõstrapõõsast, kuna istikuid olid vabalt käes ja ei olnud neid mujale panna. Oleme meeletutes kogustes võsa likvideerinud, purustanud ja põletanud, teinud küttepuid ja harvendanud natuke põllupoolset metsatukka. Päris palju kände on välja kistud nende aastate jooksul ja lõkkeõhtuid on tehtud igal aastaajal.


Hetkeseis: palju võsa on veel vaja võtta aga krunt on igatahes 100x puhtam ja isegi usse ma sel suvel ei näinud.





   Kaeve oleme puhastanud ja läbi puurinud, neid on meil siin lausa kaks. Üks on selline 17m. sügavune ja teisel sügavust mingi 4m., mõlemad on puurkaevud. Kasutusel on enamjaolt 4m., kuna see on lähemal. Uut kaevu ei ole me lasknud teha, kuna ei tea, mis saama hakkab ja vanad kaevud meil tühjad pole. 

Hetkeseis: vesi on kraanis aga on nagu kraavivesi ja see juua ei kõlba.

   Elektrist olen palju kirjutanud. Aga võtan lühidalt kokku. Kui selle koha ostsime, elektrit polnud. Iga aastaga on liitumine aina kallim. Päikese- ja tuulesüsteemid pole piisavalt arenenud ja on kallid, kuna meie akudeta hakkama ei saaks. Hajaasustusprogrammist ütles mulle vallaametnik: ''sa võid alati elada seal, kus on elekter ja see on neljast kategooriast viimane, mida toetame!''(nagu inimene ei võiks elada seal, kus on kanalisatsioon või vesi juba olemas....sama hea). Aga elektri taga seisab kogu see asi siin. Liitumine on kallis, alternatiivid pole piisavalt arenenud ja on ka hullult kallid.

Hetkeseis: liitumine 59000€, alternatiivid ka väga kallid ja ei toeta keegi sellist asja. Ootame vastuseid Elektrilevist ja ühelt härralt veel aga arvan, et need ongi minu viimased pingutused selles osas, sest rohkem ma ei jaksa ja pole midagi teha ka, olen iga nurga ja ukse taha vaadanud.



   Niiet peale kogu seda tralli, olen ma elanud 3 lapsega üksi metsas, ilma elektrita ja korraliku vee- ja küttesüsteemita. Põletanud generaatoris vast tuhandeid aga luksust ei paista kusagil ikka, isegi mitte inimlikku elu mitte....Peale kõike seda, peaks olema ju tegelikult imelihtne oma asjad kokku pakkida,  minna parematele jahimaadele ja elada ilusat elu, rahaga midagi targemat teha, kui seda põlema panna. Või äkki hoopis peale kõike seda, mida ma olen siin teinud on just väga raske alla anda ja lüüa käega. Kas ma suudaks kannatada neid pilke ''arvata oli, et te hakkama ei saa! no mida ma siis koguaeg rääkinud olen! laenuta pole teil midagi teha. Ukuaru. Lõuna-Eestis elektiga talu 15000, miks sinna ei lähe? ja blablabla''. Olen palju unistanud ja lootnud, ega sa ei aja mingit asja nii kaua taga, kui sa sellesse ei usuks. Onju nii? Või olen ma hoopis lihtsalt haiglaselt klammerdunud mingisugusesse kohta ja mind tulekski siit metsast minema rebida, et ma inimeseks jälle saaks. Üldjuhul ma ei hoia asjadest kramplikult kinni ja võin neid ära anda, maha müüa ja raha anda/laenata jne jne. aga sellest kohast ma hoian kinni nagu koer kondist....

   Iga päev olen ma nende mõtetega kimpus siin. Seda ma tean, et kahjuks pean siit ära minema, kuna olud on hetkel sellised. Kui kauaks, seda ma ei tea ja kuhu, seda ma ka ei tea.  Alles täna sõitsin lastega koju ja vaatasime seda hiiglaslikku põldu, mis oli kattunud juba kell 18 õhtul paksu udu alla ja emmel oli klimp kurgus, kuna ma ei taha siit ära minna. Mulle meeldib tegelikult oma lastega siin elada ja toimetada aga kui mitmega ma seda üksi teha jaksaks? Ma tahan ka oma mehega koos olla, pere peaks ikkagi koos olema ja kui üht pidi pole võimalik, siis teistpidi. Kui Muhamed ei tule mäe juurde, siis läheb mägi Muhamedi juurde ja ehk tulevad nad varsti siis koos tagasi Metsa.






Kommentaarid

  1. DR ISIKOLO on lihtsalt parim loitsujuht ja abimees. Minu nimi on Loreta Emilio. Austusest teie ja teie loitsude vastu pean selle tunnistuse kõigile teatavaks tegema. Olen käinud teistel loitsulugejatel, ilma et oleksin tulemust näinud. Ma lihtsalt soovisin, et tuleksin varem teie juurde, sain sinust parima. Mu endine abikaasa oli aastaks ära ja ma käisin igal pool ja teistelt loitsumeestelt abi otsimas, kuid tulemust ei olnud enne, kui mu sõber tutvustas mulle dr Isikolot. Pärast armastusloitsu tegemist sain temalt lõpuks kõne. Tema loitsud tegid imesid ja mu abikaasa on tagasi täis armastust. See on ime! Ta tuli järsku tagasi lilledega ja ütles, et ma peaksin talle andeks andma, ma olin tõeliselt üllatunud ja šokeeritud, kui mu mees põlvitas, paludes andestust ja et ma teda tagasi võtaksin. armastus ja õnn taastusid. Suur tänu Dr Isikolo. Kõik, kes otsivad õiget loitsulugejat, peaksid võtma ühendust DR ISIKOLOga e-posti teel: isikolosolutionhome@gmail.com. Samuti saate talle WhatsAppi saata numbril +234-8133261196.

    VastaKustuta
  2. Tere, nüüd tean loitsuravitsejat, saate käegakatsutava eravestluse ja oma armuelu taastada. See mees on alati usaldusväärne dr Ige Ajayi, loitsujuht, kes on oma loitsude abil muutnud minu elu ja paljusid teisi elusid, mida me täna tunneme. Nimetate seda lihtsalt armastusloitsuks, karjääriotsinguteks, terviseprobleemideks, mis iganes see ka poleks, ükskõik millisest vigastusest leiate, on aeg teie eest kõhklemata hoolitseda. Minu juhtum oli enne temaga kohtumist päris kole ja muu on ajalugu. Saate temaga ühendust võtta ühel järgmistest WhatsAppi vahenditest: +2348130035939
    E-post: drigeajayi@gmail.com.

    Tehke temaga privaatne kohtumine ja olge jälle õnnelik.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Mu koduke on ratastel....

Ratastel talu

3 aastat hiljem.....